Even though the stars’ motion is an illusion caused by our own motion, it looks
​perfectly real –Kummastused

(Kummastus is a manner used in art through which the object is taken out of the perception routine. Things are disconnected from the habitual connections, resulting in a special perception of the object, not recognition)

Read more: https://kultuur.postimees.ee/5995646/komistuskivi-ja-pahanduskalju
​Article in Estonian is below the photos

This series consist of lithographs from the compositions of objects that reflect the destruction of modern times. Time changes, displacements occur, arbitrary manipulations. My interpretations of time play archeology and geology. This exhibition continues on the previous theme “All that is now land was once the sky”. The old Soviet-era 3D postcards which I scanned in and did the color subtraction, did not work for from the outset–on every postcard the colors green and red are shifted at the wrong angle. These photographs have preserved only cognition of beautiful fountains. They live together with sculptures in the park. Some of the statues provide shelter for birds that dash into greenery. We can see that obscure abandoned Monolith in the park behind the bushes.

The compositions depict the arbitrary provision of some aspects that, when abandoning time, carry the atmosphere to which the content can be added. And everything can be given a meaning, because the background is meaningless and everything is arbitrary. The eternal subconscious narrative of something, has caused a strange obscure narrative. An approach that is ephemeral and fading, which is counterbalanced by rocks originating from the earth’s crust, because it seems that, if anything is real, it is the surface on which we walk. Everything else is invisible to the eye, but stored.
​

Komistuskivi ja pahanduskalju
by Vappu Thurlow
Published in Postimees - 30.07.2018


Gudrun Koppeli näitus Hobusepea galeriis on seegi kord – nagu talle juba iseloomulikuks saanud – tekstirohke. Mõte, mis näitusel ringi vaadates eriti kõlama jäi, oli ladinakeelne: Deo non Fortuna (Jumal, mitte Saatus).
Antiikajal tähistati sõnumit, mis saadeti teele Jumala nimel (oludes, kus tähtsat sõnumit ja selle toojat varitses enne kohalejõudmist palju ohte): Deo Volente (täpne tõlge: Jumala tahtmisel). Ka sõnaühendis Deo non Fortuna rõhutatakse eelkõige Jumala, mitte Fortuna ehk saatusejumalanna (õnne, juhuse ja kaootiliste asjaolude personifikatsioon) tahet. Samas peitub viimase mainimises ikkagi ka esilemanamine.


Näitus käsitlebki tegelikult just saatuse teemat. Saatuslik on sõjategevus Süürias, sealhulgas Palmyras, mille 1. sajandist AD pärit Beli templi purustamine 2015. aasta augustis näitas, kuidas Islamiriik võitleb mitte ainult inimeste, vaid ka kultuuri vastu.
Saatus, kaos... Kõrgelt mäelt alla veerenud kivimürakas või meteoriit, mis on tabanud nüüdisaegse tehnika imet, autot ja selle sootuks lömastanud... Niisugused ohtlikud asjad on vastandatud Veenuse (Vana-Rooma ilujumalanna) kujuga, kes seisab ja vaatleb tõsiselt seda kaost. Näitusel õnnestub siduda omavahel ISISe hävitustöö Palmyras ning meteoriidi tabatud autod.
Kui kõnelevad kahurid, siis muusad vaikivad... Vaatavad vaikides sõjajumal Marsi loomingut. Kõige mõjuvam kujund ongi abstraktsel tööl «Kujutist nähakse ilma pea ja käteta ulatusliku hävingu keskel», millele fraasi natuke kohmakas tõlge veel omamoodi nihestatud vindi peale keerab.
Kunstnik kirjutab näitusetekstis ka taevatähtede liikumisest, aga eksponeerib allkorrusel «arheoloogilisi leide», mis on hommage neile arvukaile maailma muuseumidele, kus võib vaadata ajaloolisi kive. Seda kivikülvi vaadeldes jõuab mõttele, et kogu Koppeli näitus on tegelikult eelkõige kividest – olgu need siis lihvitud inimese või looduse poolt.
Või kas seal suurt vahet ongi. Sest kui keegi kõneleb nii suure tähenduslikkusega kividest ja Vanast Maailmast, jääb tal tegelikult astuda vaid üks paratamatu samm ühe keskse vana testamendi motiivini, milleks on aluskivi, komistuskivi, nurgakivi. Ja uue testamendini: «Ennäe, ma panen Siionisse komistuskivi ja pahanduskalju, ja see, kes usub temasse, ei jää häbisse.» (Roomlastele 9-33)
Ilma selle piibelliku kivita ei ole võimalik näha midagi ühendavat nendes Koppeli litograafiate mitut liiki kaostes – neid on inspireerinud ühelt poolt inimeste üle valitsev sõjajumal, teiselt poolt kontrollimatud loodusjõud: «Ja kes selle kivi peale kukub, kukub end puruks, aga kelle peale iganes see kivi langeb, selle teeb see pihuks ja põrmuks.» (Matteuse 21-44)
Lõpetuseks meenus mõte, mis mul kunagi ühes suures arheoloogiamuuseumis ringi kõndides tekkkis: kui ühel päeval kedagi meist enam siin Maa peal ei ole, jäävad siia ikkagi arvatavasti kivid... Äkki on mõni neist kauni inimprofiili kujuga?

​